Arvamused

Eesti tuleviku alus on maailmatasemel ülikool

,

Eesti majanduse kõige teravam probleem on meie ülikoolide suur mahajäämus, mida iseseisvusaastatega pole suudetud kaotada, ning kuna selle peamine põhjus on ülikoolide alarahastamine, on probleemi lahendus poliitikute kätes.

Guardtime’i tegevjuht Mike Gault kutsus meid hiljuti üles ettevõtlikkuses Iisraeli edulugu kordama. Tema sõnul peaksime innovatsiooni senisest rohkem toetama riiklike programmidega, ettevõtjad ei tohiks karta läbikukkumist, riik peaks tegema asjaajamise välisinvestoritele lihtsamaks ja ettevõtjad peaksid rohkem koostööd tegema. Kuna Iisrael on majandusime ja tuntud start-up-rahvana, on temalt tõepoolest palju õppida.

Kuid Mike Gault ei rääkinud kõige olulisemast, Iisraeli ülikoolide maailmatasemest. Ta ei nimetanud, et tervelt kolm Iisraeli ülikooli kuuluvad maailma saja parima (ARWU – The Academic Ranking of World Universities) ülikooli hulka ja et sealt veel kolm kuulub 500 parima hulka ning et need ülikoolid teevad tihedat koostööd ettevõtetega. Kui Iisraelis on kuus tippülikooli kaheksa miljoni inimese kohta, siis Eestis peaks olema vähemalt üks maailmatasemel ülikool.

Rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus on tugevalt teaduspõhine, mida Iisraeli näide veenvalt tõendab. Ja samuti ka Singapuri areng, millest meil palju kõneldakse, rääkimata Skandinaavia riikidest, kellele me järele soovime jõuda. Riikide teadustulemuste ja majanduskasvu vahel on kõrge korrelatsioon. Nii et üht ei saa olla ilma teiseta. Me teeme väga suure vea, kui sellest faktist mööda vaatame, nagu paraku seni oleme teinud.

Nii on Eesti majanduse kõige teravam probleem meie ülikoolide suur mahajäämus, mida iseseisvusaastatega pole suudetud kaotada. Kuna selle peamiseks põhjuseks on ülikoolide tugev alarahastamine, on probleemi lahendus poliitikute kätes.

Mainekas ARWU (Shanghai) indeks järjestab ülikoole kuue kriteeriumi alusel: Nobeli preemiate arv, kõrgelt tsiteeritud teadlaste arv andmebaasi Thomson Scientific järgi, artiklite arv ajakirjades Nature ja Science, teadusartiklite arv tsiteerimisindeksites ja tulemuslikkus inimese kohta.

2012. aastal oli maailma saja parima ARWU ülikooli seas lähiriikidest Karolinska instituut 42., Kopenhaageni ülikool 44., Oslo ülikool 67., Helsingi ja Uppsala ülikoolid 73., Moskva riigiülikool 80., Stockholmi ülikool 81. ja Aarhusi ülikool 86. kohal. Ehk Rootsist on seal kolm, Taanist kaks, Soomest, Norrast ja Venemaalt üks ülikool, Eestist mitte ühtegi, ka mitte ARWU 500 parima seas.

Albert Einstein, kes oli Technioni – Iisraeli tehnikainstituudi (ARWU 78. koht) – taassünni üks suurimaid toetajaid, ütles 1923. aastal, et Iisrael võidab ellujäämise konkurentsis ainult siis, kui ta saab tehnoloogia eksperdiks. Nüüd, 90 aastat hiljem, ütleb pea sedasama Eesti Panga president Ardo Hansson: et Eesti edaspidise arengu tagab tehnoloogilise mahajäämuse likvideerimine. Kuid Hansson, olles maailmas parima Harvardi ülikooli kasvandik, on kohalike ülikoolide suhtes delikaatne ja ei ütle, et selline murranguline muutus saab sündida ainult ettevõtluses, mis tugineb maailmatasemel ülikoolidele. Ka praegune valituskoalitsioon ei räägi sellest.

Valitsus esindab mõttekäiku, mida väljendas hiljuti üks tuttav: «Vaevalt meie silmad seda näevad, et Eesti ülikoolid maailma tippude hulka jõuavad, aga eriti veel, et teadus- ja arendustegevus hakkaks kuidagi majandusedu toetama.» Minu tõdemuse peale, et siis pole meil muud teha kui oma lapsed laia maailma saata, vastas ta: «Mul ongi kaks suurt last just nüüdsama Inglise ülikoole lõpetamas.» Jääb vaid lisada, et tõenäoliselt nad sinna jäävadki, kui asjalood meil samamoodi jätkuvad. Standardi suuromanik Enn Veskimägi nendib seda lausa avalikult.

Äsja haridus- ja teadusministeeriumis valminud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TAI) strateegia eelnõus seatud eesmärgid ei anna küll tunnistust valitsuse tahtest olukorda otsustavalt parandada. Planeeritud on, et TAI investeeringute tase on 2020. aastal 3% SKTst, sh erasektori kulutused sellest lõviosa – 2% SKTst (2011. aastal 1,52% SKTst); et Eesti on vähemalt 10. kohal ELi innovatsiooniliidu tulemustabelis (2011. aastal 14. koht) ja ettevõtete tootlikkus hõivatu kohta on 80% ELi keskmisest (2011. aastal 68%). Küllap on ülikooliinimesed endast parima andnud, piirdudes poliitikute «etteantud mandaadiga» (pisku eelarvega). Kuid nii paraku ei sünni läbimurret ei ülikooliti ega valdkonniti.

Praegu on pandud ülikoolid väheste ressursside – madalate eesmärkide nõiaringi. Kuna ülikoolid on tugevalt alarahastatud, seavad nad madalaid eesmärke, ja kuna eesmärgid on madalad, pole neil põhjust ka raha oluliselt rohkem küsida. Kuid nii jäävadki meie ülikoolid püsima kolmandasse liigasse ja meie ettevõtted on ilma teadusmahuka arenduseta justkui külakapellid tipporkestrite seas.

Lahendus algab sellest, et poliitikud tunnistavad ülikoolide mahajäämuse probleemi täies teravuses. Tuleb mõista, et ülikoolide arengus on vaja ikka väga suurt muutust. Kuigi akadeemiline ringkond teab tõde enam kui hästi, pole ta piisavalt häält teinud. On vaja, et poliitikud vaataksid karmidele faktidele senisest palju selgemalt otsa.

Me peame seadma endale eesmärgiks, et Eestis on vähemasti üks ülikool, mis jõuab maailma saja parima ülikooli sekka, ja et ülejäänud jõuavad 500 parima sekka, juhtugu see 20 või 50 aasta pärast, aga igal juhul. Arengufondi eelmine juht Ott Pärna kirjutas hiljuti Singapuri muljetavaldavast eduloost, millele andis hoo iseseisvumise-järgselt kõrgete arengusihtide seadmine. Praeguseks on Singapuri rahvusülikool ja Nanyangi tehnikaülikool parimate ARWU ülikoolide seas (101.–150. ja 201.–300. koht).

Maailmas parimate ülikoolide sekka jõudmiseks peavad poliitikud ülikoole senisest mitu korda rohkem rahastama, sealhulgas looma tingimused erasektori raha mahukamaks kaasamiseks. Kui Iisraeli ja Skandinaavia riikide parimatel ülikoolidel on kasutada ühe üliõpilase kohta aastas keskmiselt 30 000 eurot, siis Eesti neljal suuremal ülikoolil on selleks keskmiselt ainult 6500 eurot. Võib-olla on meil liiga palju üliõpilasi? Kindlasti aitaks üliõpilaste arvu vähendamine suurendada tulusid üliõpilase kohta ja tõsta sellega ülikoolides teadustöö taset. Kuid kindlasti pole see lahendus piisav, kuna meie ülikoolidel on suurusjärgus viis korda vähem raha võrreldes lähiriikide parimate ülikoolidega.

Seejärel peame valima teadused, milles meie ülikoolid rahvusvaheliselt tippu jõuavad. TAI strateegias on lähtutud Arengufondi analüüsi tulemustest ja on kavandatud kolm kasvuvaldkonda: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, tervisetehnoloogiad ja -teenused ning ressursside kasutus. Paraku on need kolm valdkonda selgelt liialt laiad, arvestades Eesti väiksust, ja needki valikud on tehtud ainult osalt kooskõlas meie parimate teadussaavutustega.

Aastatel 2001–2011 on tippajakirjades tsiteeritud artiklite alusel Eesti parimateks teadusvaldkondadeks taime- ja loomateadused, keskkond ja ökoloogia, molekulaarbioloogia ja geneetika ning kliiniline meditsiin. Kuid TAI strateegias ei seata taime- ja loomateadusi väljavalitute sekka. Huvitav, miks? Kui seal on esikohale asetatud ITK valdkond, siis tahaks teada, mis kohal on selle valdkonna teadlased maailma parimatega võrreldes. Peaksid ju meie kasvuvaldkonnad põhinema eeskätt meie parimal teaduspotentsiaalil, kuid praeguses kavas see nii ei ole. Või kavatsetakse maailmatasemel ITK teadlased sisse tuua? Mis oleks kahtlemata hea lahendus, kuid seda TAI strateegias ei kavandata.

Ja kindlasti tuleks riiklikul tasemel läbi vaielda ja kokku leppida ülikoolide tulemus­kaart, mille alusel käiks iga rektor riigikogu ees korda aastas aru andmas, milline keskus on tal maailmataseme suunas liikunud, mitu maailmatasemel rahvusvahelist õppeprogrammi on juurde tulnud, kui palju on välisüliõpilasi ja -teadlasi juurde tulnud jne. Ilma läbimurde nõudmiseta läbimurret ei tule.

Niikaua, kuni me pole maailmatasemel ülikooli lahendust läbi mänginud, ei taha ma nõus olla nendega, kes etteruttavalt väidavad, et maailmatasemel Eesti ülikool on ulme. Endel Lippmaa otsustavus MRP laualekäimisega tõi meile taasiseseisvumise. Lennart Meri viis Eesti Euroopasse. Kes viib Eesti ülikooli maailma?

Mait Raaval on teadusmagistri kraad psühholoogias, ta on olnud õppejõud TÜs, TLÜs ja EBSis ning nõustab juhtimiskonsultandina ettevõtteid ja riigiasutusi strateegilises juhtimises. 1990ndate alguses osales ta ülikooliseaduse väljatöötamise töörühmas.

3 mõtet

  • Praegu on pandud ülikoolid väheste ressursside ja madalate eesmärkide nõiaringi. Kuna ülikoolid on tugevalt alarahastatud, seavad nad madalaid eesmärke, ja kuna eesmärgid on madalad, pole neil põhjust ka raha oluliselt rohkem küsida. Kuid nii jäävadki meie ülikoolid püsima kolmandasse liigasse ja meie ettevõtted on ilma teadusmahuka arenduseta justkui külakapellid tipporkestrite seas.
  • Maailmas parimate ülikoolide sekka jõudmiseks peavad poliitikud ülikoole senisest mitu korda rohkem rahastama, sealhulgas looma tingimused erasektori raha mahukamaks kaasamiseks.
  • Ilma läbimurde nõudmiseta läbimurret ei tule. Kindlasti tuleks riiklikul tasemel läbi vaielda ja kokku leppida ülikoolide tulemuskaart, mille alusel käiks iga rektor riigikogu ees korda aastas aru andmas, milline keskus on tal maailmataseme suunas liikunud, mitu maailmatasemel rahvusvahelist õppeprogrammi on juurde tulnud, kui palju on välisüliõpilasi ja -teadlasi juurde tulnud jne.

Artikkel ilmus Postimees Online'is, august, 2013.

Vaata kõiki artikleid