Artiklid

• Tehisintellekti ajastul on inimese peamiseks konkurentsieeliseks loovus.
• Loovus sünnib mõtlemise lähtekohtade teadlikust korrigeerimisest.
• Tehisintellektil puudub teadvus ja seetõttu ka loovus.

Loovus ei ole pelk mõttesähvatus, vaid protsess, mis põhineb inimese ainulaadsel võimel oma mõtlemise lähtekohti teadlikult korrigeerida. Sellest tulenevalt ei konkureeri loov inimene tehisintellektiga, vaid rakendab üha võimsamat tehisintellekti rutiinse ja mahuka infotöötluse teenistusse.

Tehisintellekt muudab töö olemust

Tehisintellekti tohutut potentsiaali kinnitavad ulatuslikud ümberkorraldused ja koondamised juhtivates ettevõtetes, nagu Microsoft, Amazon ja IBM, kus kümned tuhanded seni inimeste tehtud oskustööd on antud üle tehisintellektile. Inim- ja arvutitöö põimuvad sedavõrd tihedalt, et otstarbekamaks peetakse nende juhtimise sidumist. Näiteks on Moderna – üks Covid‑19 vaktsiini väljatöötajatest – viinud personali ja IT kokku tippjuhtimise tasandil.

Tehisintellekti kasutuselevõtt muudab otsustamise hierarhia madalamaks ja võimaldab juhil juhtida kordades suuremat hulka töötajaid. Nvidia tegevjuht Jensen Huang juhib juba täna ligi viitkümmend otsest alluvat. Shopify juht Tobi Lütke on kehtestanud printsiibi, mille järgi tuleb enne uue töötaja palkamist tõendada, et vastavat tööd ei ole võimalik teha tehisintellekti abil. Sellised praktikad laiendavad juhtide vastutusulatust ja viivad juhtimistasandite vähenemiseni.

Tehisintellekti arengu taustal on mõistetav ka kartus, et tehisintellekt võib ühel päeval ületada inimese intelligentsuse ning haarata kontrolli inimese üle. Tegelikult ei ole selline stsenaarium veenev, kuna tehisintellektil puudub inimesele omane loovus.

Loovus pole lahknev mõtlemine

Loovus on uute ja kasulike ideede avastamine ja arendamine. Põhiküsimuseks on selles, kuidas loovad ideed sünnivad. Laialt levinud arusaama järgi sünnib loovus lahknevast mõtlemisest – omavahel kaugete ja varem seostamata ideede juhuslikust ühendamisest.

Empiirilised uuringud seda arusaama siiski ei kinnita. Ligi 15 000 inimest hõlmanud metaanalüüs näitab, et lahkneva mõtlemise ja loovate tulemuste vaheline seos on nõrk. See tähendab, et levinud «raamist välja mõtlemine» ei tee inimesi loovamaks.

Tõsi, erandeid esineb. Näiteks märkas Percy Spencer magnetronidega töötades, et tema taskus olev šokolaaditahvel sulas, ning ta taipas seejärel, et mikrolaineid saab kasutada toidu kuumutamiseks. Kuid juhusele lootmise asemel on märksa viljakam rakendada meetodeid, mis võimaldavad loovaid ideid ja lahendusi leida sihipäraselt ja korduvalt.

Loovus rajaneb olemasolevatel teadmistel

Psühholoog Robert W. Weisberg jõudis loovate läbimurrete – nagu Guernica, DNA struktuur ja turvalise lennuki loomine – põhjaliku analüüsi tulemusel järeldusele, et loovad ideed arenevad välja olemasolevate teadmiste kohandamise, järkjärgulise edasiarendamise ja uuel viisil kombineerimise kaudu. Seega ei suurenda loovust lahknev mõtlemine, vaid sellele vastupidine – sügav ja järjepidev keskendumine probleemile ehk hoopis «raamis mõtlemine».

Ilmekaks näiteks on vennad Wrightid, kes jõudsid turvaliselt lendava lennuki leiutamiseni aastatepikkuse süstemaatilise analüüsi kaudu. Nad uurisid lennuõnnetusi, jälgisid röövlindude lendu ja toetusid oma kogemusele jalgratta juhtimisel. See viis neid arusaamani, et lendamise keskne probleem ei ole niivõrd lennuki mootori võimsus, vaid juhitavus – tasakaalu hoidmine ja suuna kontrollimine –, täpselt nii nagu linnul lennus või jalgratturil sõites.

Et loovus peitub järjepidevas ja sügavas mõtlemises, kinnitavad ka mitmed neuropsühholoogilised katsed, mille järgi keerukate probleemide lahendamine tugineb valdavalt deduktiivsele, mitte juhuslikule assotsiatiivsele mõtlemisele. Seega on loovusel kui olemasolevate teadmiste edasiarendamisel ka tugev neuropsühholoogiline alus.

Kuigi Weisberg pakub tõhusa raamistiku loovate ideede arendamiseks, jätab ta suuresti vastamata küsimuse, kuidas leida just need olemasolevad teadmised, mida tasub kohandada, edasi arendada ja uuel viisil kombineerida.

Loovuse käivitab mõtlemise korrigeerimine

Albert Einstein kirjutas, et «tõeliselt olulised saavutused meie arusaamises loodusest sünnivad induktiivsele meetodile sootuks vastupidises lähenemisviisis… Mida pikemalt ja visamalt ma üritasin, seda kindlamalt veendusin, et ainult universaalse printsiibi arvestamine võib viia kindlate tulemusteni».

See tähelepanek osutab loovuse kesksele mehhanismile: loovad läbimurded ei sünni faktide kuhjamisest, vaid mõtlemise lähtekohtade korrigeerimisest. Just selles korrigeerimises peitub loovuse tuum.

Relatiivsusteooria sõnastamisel lähtus Einstein kahest printsiibist: relatiivsusest – et füüsika põhiseadused on samad kõigile ühtlase kiirusega liikuvatele vaatlejatele – ning valguse kiiruse püsivusest. Mõlemad printsiibid olid ju varem teada, kuid nendele võrdse kaalu andmine, süstemaatiline kombineerimine ja rakendamine kogu füüsikale ning järelduste järjekindel lõpuni mõtlemine viisid murrangulise teooriani.

Sarnane loogika kordub DNA struktuuri avastamisel. Watson ja Crick lähtusid esialgu oletusest, et geneetilise informatsiooni kandja võib olla ebakorrapärase ehitusega molekul. Läbimurdeni jõudsid nad aga alles siis, kui korrigeerisid seda lähtekohta printsiibiga, mille järgi DNA struktuur peab olema lihtne, sümmeetriline ja selline, et kopeerimine tuleneb struktuurist endast. Just see lähtekohtade korrigeerimine avas tee topeltheeliksi mudelini.

Ka väljaspool loodusteadusi kehtib sama muster. Šveitsi teadlaste töörühm jõudis usaldusväärse e‑hääletamise ideeni, asendades tehnilise suletuse põhimõtteliselt vastupidise printsiibiga – lähtekoodi avalikustamisega.

Seega on looval mõtlemisel esmatähtis oma mõtlemise lähtekohtade teadlik analüüs ja korrigeerimine, kuna sellest sõltub kogu edasine arutluskäik ja lahenduseni jõudmine. Seda kinnitab ka äsja avaldatud tööeksperiment, millest selgus, et tehisintellekti kasutamisel osutuvad palju loovamaks need inimesed, kes valdavad teistest paremini oskust oma mõtlemist teadlikult planeerida ja korrigeerida.

Teadvust reguleerib homöostaas

Tehisintellekti eksperdid on seisukohal, et tehisintellekt ei ole võimeline oma mõtlemise lähtekohti (koodi) ise korrigeerima ja seetõttu ka loovalt mõtlema. Nad kahtlevad ühtlasi, kas see oleks põhimõtteliselt üldse võimalik. Sellel kahtlusel on tõsiseltvõetav alus, sest tehisintellektil puudub teadvus.

Neuroteadlane Antonio Damasio rõhutab, et teadvus on lahutamatult seotud elusorganismi homöostaatilise regulatsiooniga. Tema käsitluses peegeldab inimese teadvus – tunnete ja mõtete samastamine iseendaga – organismile seda, kuidas tal parasjagu läheb. Teadvus on seega juurdunud kehalisse kogemusse. Kuid tehisintellekt ei pea ellu jääma, ei koge haigusi ega kehalisi seisundeid ning tal puudub vajadus oma sisemist tasakaalu hoida.

Inimese homöostaatiline regulatsioon on erakordselt keerukas ning sellest lähtuva teadvuse modelleerimise katsed on alles algusjärgus. On põhjust arvata, et sellise regulatsiooni täielik jäljendamine jääb kättesaamatuks veel väga pikaks ajaks, kui mitte alatiseks.

Sellest järeldub, et inimkonnal ei ole alust karta tehisintellekti kui loovalt mõtlevat konkurenti, kuna ilma teadvuseta ei suuda tehisintellekt inimest loovas mõtlemises ületada.

Kokkuvõtteks

Tehisintellekti ajastul on inimese keskseks eeliseks loov mõtlemine. Loovamaks saadakse õppides oma mõtlemist teadlikult korrigeerima. Nii pole inimene tehisintellekti ohver, vaid juht, kes saab kasutada seda mahukas infotöötluses ning ise keskenduda loovale ja mõttekale tööle.