Eesti tulevik sõltub teadlastest, kellel on kirg töötada ettevõtjate heaks. Ainult nemad suudavad peatada Eesti inimeste suhtelise vaesuse süvenemise ja algatada muutuse, mis teeb Eesti innovaatiliseks ja jõukaks. Kõige selle eeldus on poliitikute ja ametnike selge arusaamine, mida kujutab endast Eesti jõukuse hooratas.
2019. aastal olid kõige jõukamad riigid elaniku kohta Luksemburg, Singapur, Katar, Iirimaa ja Šveits. Eesti oli selles reas 36. kohal. Luksemburg oli Eestist kolm korda ja Šveits ligi kaks korda jõukam. Juhtiva konsultatsioonifirma McKinsey uuringud kinnitavad, et kiiresti kasvavate jõukate keskuste ja sabassörkijate lõhe suureneb pidevalt, kuna vaesemad ei suuda nii palju teadusesse ja arendusse investeerida. See käib ka Eesti kohta, kuna me oleme innovatsioonis püsivalt keskpärased, teaduse ja arenduse osa sellest on meil üks nõrgimatest.
Eesti jõukuse kasvu eesmärk peaks olema praegusest palju ambitsioonikam – jõuda kümne aastaga jõukuselt vähemalt 15. kohale maailmas. 2019. aastal oli sel kohal Saksamaa, temast eespool olid Austria ja Holland ning järgnesid Rootsi ja Belgia. Nii peaks Eesti jõukuse kasv olema senise 6,5 protsendi asemel vähemalt 8 protsenti aastas. Kuna Rootsi, Saksamaa ja Holland on meie peamised ekspordipartnerid, on meil neil turgudel juba arvestatav võrgustik ja kompetents. Seetõttu on võimalik neilt riikidelt nii mõndagi õppida, ka innovatsiooni kohta.
Erakordset jõukuse kasvu ei ole võimalik saavutada kindlate põhimõteteta. Näiteks Singapuri valitsus seadis 1965. aastal eesmärgiks jõukuse kiire kasvu ja on selle elluviimisel järginud viit põhimõtet: pragmaatiline juhtimine, tõhus avalik teenus, tõhus korruptsiooni kontroll, parimate ja säravamate kodanike nõu kuulda võtmine (kes püsivad riigis tänu hariduse edendamisele ja konkurentsivõimelisele palgale) ning õppimine teistelt riikidelt.
Meie võiksime kokku leppida selles, et riigi juhtimisel järgitakse alati kolme põhimõtet: Eesti on ettevõtjakeskne, teaduspõhine ning innovatsioon on ühiskonnaelu fookuses. Tõeliselt ettevõtjakeskne riik kuulab ka päriselt ettevõtjate vajadusi ja pakub neile parimaid avalikke teenuseid.
Fookus teaduspõhisele innovatsioonile on ülitähtis, kuna riigi jõukuse kasv sõltub ettevõtete kasumi kasvust, see omakorda teaduspõhiste innovatsioonide kasumlikkusest. Riigi juhid ei tohi minna mööda Eesti arengu kõige tähtsamatest probleemidest ja peavad rääkima ausalt, et praegu ei ole jõukuse kasvuga asjad korras.
Juhtimisteadlane Jim Collins avastas, et ettevõtete erakordne edukus põhineb hoorattal, mille moodustavad põhjuslikult seotud ja järjepidevad edusammud. See tähendab, et tuleb teha õigeid asju pidevalt ja järjest paremini, mitte loota ühekordsetele ideesähvatustele või kannapööretele. See tarkus võiks ka meid innustada ja inspireerida Eesti jõukuse kasvatamisel.
Eesti jõukuse kasvu strateegia võiks olla midagi sellist. Strateegia fookuses on kasumlikud teaduspõhised innovatsioonid ja nende saavutamisel on peamine panus parimate teadlaste ja ettevõtjate koostööle, mis suurendab teaduspõhiste innovatsioonide kasumlikkust. Kasumlike teaduspõhiste innovatsioonide edulood aitavad siia meelitada ettevõtjaid kogu maailmast, mis suurendab kogu teaduspõhise innovatsiooni mastaapi ning aitab veenda valijaid, et teaduspõhine innovatsioon on suure kasuteguriga. Tänu valijate toetusele saab riik mandaadi rohkem investeerida parimatesse teadushoonetesse, laboritesse ja teadlastesse. Selline hoorattal põhinev strateegia tagab õigete esmatähtsate tegevuste valiku ja seob need tugevaks tervikuks, milles järjepidevalt paremaks saamine toobki erakordse edu.
Hoorattast lähtudes on esmatähtis, et riik aitab tunduvalt suurendada ettevõtetesse panustavate teadlaste arvu. Teadusprojektide rahastuse põhikriteerium võiks olla teadlaste kogemus ettevõtetega koostöö tegemisel. Selline valik vastab UNESCO teadusraportis esitatud arusaamisele, et fundamentaal- ja rakendusteadus on ühe ja sama mündi kaks külge, mis innovatsioonis teineteist täiendavad.
Kui soovime tublisti kiirendada jõukuse kasvu, peavad teadlased suutma innovaatilisi ideid ka eksportida. Sellest võiks saada tõeliselt mastaapne äri, kui me ainult tahame ja oskame väga edukad olla ning riik teadlasi turundamisega toetaks.
Teaduse ja arenduse rahastamine tuleb kohe 2021. aastast tõsta kolme protsendini SKTst, nagu on jõukatel riikidel, kusjuures neil selle osakaal kasvab.
Siin ei tohi viivitamiseks olla ühtki tõsiselt võetavat õigustust. Valitsust võiks innustada tõik, et OECD andmetel suurendab ettevõtete teaduse ja arenduse investeeringute ja SKT suhte 0,1- protsendiline kasv riigi SKTd koguni 1,2 protsenti ehk riigi otsuste mõju on siin väga suur. Niisamuti võiks otsustajaid kannustada ka see, et kiiresti jõukust kasvatanud riigid on teadust ja arendust rahastanud niikaua suurema osakaaluga, kuni ettevõtjate investeeringud on piisavale tasemele jõudnud. Iseenesest mõista tuleb investeerida ainult parimatesse teadushoonetesse, laboritesse ja teadlastesse, et suurendada ettevõtete tegemistes osalevate teadlaste arvu.
Kui jätkame vanaviisi ega õpi sellest, mida meist jõukamad riigid on teisiti teinud, siis Eesti suhteline vaesus aina suureneb ja meil on järjest vähem raha tervishoiu, hariduse ja kultuuri jaoks. Koos sellega liigume sammhaaval järjest lähemale eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisele.