Et tagada Eesti rahvuse säilimine, peame mõistma, et tehnoloogia ja inimkond muutuvad põhjalikult, ja sellega kohanema. See nõuab meilt läbimurret teaduspõhises innovatsioonis ja see omakorda rahvaarvu olulist kasvu, mida me võiksime saavutada tõeliselt mõjusa lapsetoetusega ja parimate välistöötajate köitmisega.
Me ei täida oma põhiseaduslikku ülesannet tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade, kuna rahvaarv ei kasva ja praegusel kursil jätkates väheneb see statistikaameti prognoosil 2080. aastaks 145 200 inimese võrra (-11%) ning musta stsenaariumi korral 413 000 võrra (-31%) ehk meid on siis 907 000 praeguse 1,3 miljoni asemel.
Miks ollakse jõukad?
Eesti rahvuse säilimiseks peab Eesti riik olema piisavalt jõukas selleks, et inimesed saaksid konkurentsivõimelisel tasemel haridust, arstiabi ja palka. Kuna meil on kombeks võrrelda ennast parimatega, tähendab see võrdlust jõukate riikidega.
Jõukad riigid on seda kas tänu innovatsioonile (Šveits, Singapur jt), soodsale finantskeskusele (Luksemburg, Bermuda), naftale (Katar, Brunei) või tehnoloogiakompetentsile (Iirimaa). Kuna Eesti on jõukuselt 40. ja innovatsioonis 25., tuleb meil neis küsimustes teha oma selged otsused ja sihipäraselt tegutseda. Vastasel juhul ei suuda Eesti olla piisavalt köitev, et inimesed tahaksid siin tulevikus elada. Eriti ärksamad ja andekamad.
Kuna teaduspõhine innovatsioon on kasumlik, on see peamine jõukuse allikas. Innovatsioonis juhtivad riigid investeerivad alusteadustesse 30–53% teaduse ja arenduse kuludest. Jõukuse kasvatamisel saab teaduspõhine innovatsioon veelgi tähtsamaks, kuna digirevolutsiooni kõrvale on tõusnud tehisintellekti ja biotehnoloogia revolutsioonid.
PwC prognoosi kohaselt loob tehisintellekt 2030. aastal SKTst Hiinas 26,1%, Põhja-Ameerikas 14,5% ja Põhja-Euroopas 9,9%, tõstab tööjõu tootlikkust 55% ja sektoritest enim tervishoiu lisandväärtust tänu diagnostikarevolutsioonile. Geeni kodeerimise tehnoloogia võimaldab diagnoosida ja ravida viirushaigusi, vähki ja pärilikke haigusi, luua innovaatilisi põllukultuure jne. Kuna tehnoloogia ja inimkond muutuvad põhjalikult, peab Eesti suutma lisaks digiinnovatsioonile olla niisama edukas ka tehisintellekti ja biotehnoloogia innovatsioonides.
Eranditult üle viie miljoni inimese
Innovatsioonile panustamisel ei tohi me mööda vaadata faktist, et innovatsioonis juhtivate riikide rahvaarv on eranditult üle viie miljoni inimese ja et neist esimeses üheksas riigis on vähemalt üks ülikool maailma saja parima seas. Seejuures väikseim riik, mille ülikool on maailma saja parima seas, on Norra 5,4 miljoni elanikuga, ehk globaalselt mõjusaks tippteaduseks on vaja kriitilist hulka inimesi. Nii on meie väiksus üks põhjustest, miks Tartu ülikool on alles 401.–500. ülikooli seas.
Suurem rahvaarv ja maailmatasemel ülikool on vajalikud ka selleks, et köita globaalseid ettevõtteid rajama Eestisse innovatsioonikeskusi, tänu millele tulevad meile investeeringud ja parim innovatsioonikompetents. Seda kinnitavad Singapuri, Iisraeli jt innovatsioonikeskuste edulood. Kui globaalsete ettevõtete innovatsioonikeskusi on Iisraelis üle 500 ja Singapuris lisandub neid igal aastal kümmekond, on Eestis neid ühekokku paarkümmend (nt Ericsson, Microsoft, Twilio) ehk meil on selles suur arenguruum.
Tunnustust väärib Eesti valitsuse otsus tõsta riigi teadus- ja arenduseelarve 1 protsendini SKTst, kuid siit tuleb julgelt edasi minna, kui soovime läbimurret innovatsioonis ja jõukuses. Meid peaks olema vähemalt viis miljonit inimest ja see peakski saama meie ühiseks tähtsaks eesmärgiks, nagu seda olid taasiseseisvumine, liitumine NATO ja ELiga, millega me edukalt hakkama saime, vaatamata alguses paljudele kõhklejatele.
Välistöötajate osa ei peaks meid hirmutama
Targalt ja julgelt tegutsedes võiks meid 2035. a. olla 2,4 miljonit, 2050. a. 4,3 miljonit ja 2055. a. 5,2 miljonit inimest. Me peaksime köitma innovatsiooni visiooniga 50 000 väliseestlast koja naasma. Me peaksime praeguse 60-100 euro asemel looma tõeliselt mõjusa lapsetoetuse ja siduma pensioni suuruse laste arvuga, toetades nii loomuliku iibe kasvu 2 protsendini. Ja me peaksime kutsuma siia kõrge kvalifikatsiooniga välistöötajaid (sh parimaid teadlasi) kuni 2% rahvastikust.
Kui 2020. a. suri 15 401 ja sündis 14 099 inimest, peaks 2protsendilise loomuliku iibe puhul 2022. a. sündima 42 000 last. Lisaks peaksime kutsuma siia 27 000 kõrge kvalifikatsiooniga välistöötajat. Välistöötajate suur osakaal ei peaks meid hirmutama, kuna näiteks Singapuris moodustavad mitteresidendid 29% rahvastikust, Šveitsis 25% ja Luksemburgis peaaegu 50%, kes on hästi kultuuri sulandunud ja toonud neile palju jõukust ja heaolu.
Parimatel teadlastel ja töötajatel on küllaga põhjust Eestisse tulla, kui me neid oma visiooniga köidame. Me oleksime teaduspõhise innovatsiooniga usutavad, kuna Eesti teadusel on kõrge kvaliteet ehk meil on tugev lähtekoht teaduspõhiseks innovatsiooniks. Me võiksime parimates usku tekitada, kuna oleme edasipüüdlik, õpihimuline ja töökas rahvas. Lisaks on Eestis puhas elukeskkond ja roheline loodus, mida me hindame ja hoiame.
Vajaliku lisaraha saaksime, sidudes toetused laste arvuga (nt ebatõhus tasuta ühistransport ja ülikool) ja kehtestades lapsetoetuse maksu, kuna see on õige ja õiglane Eesti rahvuse säilimise eesmärgil.
Rahvaarvu suurendamine on väga raske ülesanne. Meid võiks innustada vastutustunne ja tarkus Eesti rahvuse säilitamisel, suutes rahvana kohaneda põhjalikult muutuvas maailmas.