Artiklid

On väga hea, et majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo ootab tagasisidet majanduspoliitika plaanile “Eesti 2035“. Plaanil on mõned ilmsed puudujäägid: eesmärgid peaksid olema ambitsioonikamad, fookus selgem, ebaolulistest kõrvalsuundadest tuleks loobuda.

Järgnevate ettepanekute lähtekohaks on teadusuuringutest selgunud tõsiasjad, et väikeriigi majanduskasvu tõstab kõige rohkem kasumliku ekspordi kasv, seda omakorda suurendavad edukad teaduspõhised innovatsioonid (ehk teadus- ja arendustegevus). Neid teevad tipptasemel teadlased ja ettevõtjad väga heas koostöös ning et teadus ja innovatsioon vajavad riigi tuge rahastamisel.

Nimetatud tõsiasju teavad ja rakendavad kõige jõukamad ja innovaatilisemad riigid, millest väikeriikidena võiksid meile eeskujuks ja mõõduvõtuks olla Singapur ja Taani.

SKP peaks kasvama kümme protsenti aastas

Kui Eesti SKP elaniku kohta on maailmas 36. kohal, siis Singapur ja Taani on selles vastavalt viiendal ja üheksandal kohal ehk Eesti mahajäämus jõukuses on väga suur. Nii on majanduspoliitikas kavandatud SKP kuueprotsendiline kasv aastas liialt aeglane, kuna sellega ei jõua me jõukatele riikidele järele. Näiteks iseseisvunud Singapuri SKP kasvas esimese 30 aastaga (1965–1994) keskmiselt 16,2 protsenti aastas ja seejärel (1995–2022) 6,4 protsenti.

Ajavahemikul 1995–2022 kasvas Eesti SKP keskmiselt 8,3 protsenti aastas ja see näitab, et me suudame palju rohkem. Ja kui riik hakkaks majanduskasvu kiirendamisel ülikoole ja ettevõtteid toetama õigesti, võib Eesti majanduskasv olla palju kiirem, näiteks kümme protsenti aastas.

Kui me aga seame aeglase SKP kasvu eesmärgi, ütleme selgelt välja, et Eesti jääbki teise liigasse ja meie inimeste sissetulekud ei kasva kunagi selliseks, nagu need on innovatsiooni tippriikides. Seega vajab majanduspoliitika peaeesmärk põhimõttelist läbiarutamist ja laiapõhjaliselt kokkuleppimist, kuna sellest sõltub kõik järgnev.

Vundamendi loob teaduspõhine innovatsioon

Kuna kasumliku ekspordi kasv sõltub teaduspõhisest innovatsioonist ja see omakorda ülikoolide teaduse tasemest, peab riigi sekkumise ja toetuste aluseks olema ülikoolide toetamine teaduse taseme tõstmisel.

WIPO indeksis on Eesti ülikoolide teaduse tase, patentide arv ja ülikoolide ning ettevõtete koostöö teaduspõhises innovatsioonis vastavalt 56., 41. ja 44. kohal. Singapur ja Taani on neis näitajates vastavalt 12., 24. ja 8. ning 16., 9. ja 13. kohal. Olgu lisatud, et paljude teadusuuringute tulemustest on selgunud, et just ülikoolide ja ettevõtete hea koostöö on peamine, mis suurendab patentide arvu, kusjuures patentide seos innovatsiooni ja majanduskasvuga on tugevam ehk tähtsam arenenud riikides võrreldes arenguriikidega.

See tähendab, et majanduskasvu kiirendamisel peab riik seadma eesmärgiks Eesti ülikoolide teaduse taseme tõusu ja ülikoolide-ettevõtete parema koostöö teaduspõhistes innovatsioonides. Paraku neid eesmärke majanduspoliitikas konkreetselt ei seata ega mõõdeta.

Ekspordi kasv peab olema palju kiirem

Maailmapanga andmetel on ekspordi käibes elaniku kohta Eesti 23. kohal, kuid Singapur ja Taani on selles teisel ja 12. kohal. Kuigi viimasel kümnel aastal (2013–2022) on Eesti eksport kasvanud 64 protsenti, on selline kasv liialt aeglane, kuna ka Singapuri ja Taani eksport on samal ajal kasvanud, vastavalt 50 ja 56 protsenti.

Nii tuleks majanduspoliitikas kavandatud ekspordi kasv 29,5 miljardilt eurolt 67 miljardile eurole ehk 2,3 kordne kasv 2035. aastaks üle vaadata ning seada selles palju ambitsioonikam eesmärk. Kui suur see täpselt peaks olema, sõltub SKP eesmärgi seadmisest ja rahaliste ressursside kavandamisest.

Riigi peamine roll ekspordi toetamisel seisneb suure kasumlikkuse potentsiaaliga eksportööride ja ülikoolide koostöös teaduspõhiste innovatsioonide investeeringute toetamises ja sellises rahvusvahelises turunduses, mis suurendab eksportööride usaldusväärsust ja tuntust välisturgudel.

Läbimurde tooks tõenduspõhine mõtteviis

Me oleme põhjendatult uhked Eesti iduettevõtete ambitsioonikuse üle, kuid teeme innovatsioonis suures plaanis vähikäiku. Seda kinnitavad Tartu Ülikooli teadlaste TAI poliitika seireuuring 2020 ja ka statistikaameti ettevõtete innovatsiooniuuring. Mõlemast selgus, et ettevõtete innovaatilisus on järjepidevalt langenud.

Majanduskasvu kiirendamisel, sh ettevõtete innovaatilisuse suurendamisel tooks läbimurde tõenduspõhine mõtteviis majanduspoliitika kujundamisel ja elluviimisel. See tähendab esiteks tunnistamist, et oleme majanduskasvu kiirendamises, sh innovatsioonis väga nõrgad ja selle põhjuseks on laialivalguvad eesmärgid, tegevused ja rahastus ehk paljus tühja tuule tallamine.

Teiseks tähendab tõenduspõhine mõtteviis edaspidi lähtumist parimast teaduslikust teadmisest majanduspoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Ja kolmandaks tähendab see Eesti erisuse ja vajaduste arvestamist, mis tulenevad meie asukohast ja väiksusest.

Kui praegune parim teaduslik teadmine ütleb selgelt, et väikeriigi majanduskasvu kiirendamisel on kolm kõige tähtsamat edutegurit ülikoolide teaduse kõrge tase, ülikoolide-ettevõtjate väga hea koostöö teaduspõhistes innovatsioonides ja kasumliku ekspordi kasv, siis neile kolmele edutegurile tulekski majanduspoliitikas fookus seada, neid mõõta ja eesmärgistada ning neis ülikoole ja ettevõtteid mõjusalt toetada.

Kõik teised olulised tegevused ja toetused (nt kõrghariduse rahastamine, välistalentide värbamine, välisinvesteeringud, rahvusvaheline turundus jms) tuleb seada nende kolme eesmärgi teenistusse. Ja mis väga oluline: majanduspoliitikas peab igale eesmärgile lisama selle saavutamiseks vajaliku eelarve, et antud eesmärgi saavutamine oleks hinnatav ja usutav. Praegu paraku puudub sedalaadi selge ja terviklik loogika.

Riik peab lõpetama ausa konkurentsi rikkumise ja raiskamise

Majanduskasvu kiirendamisel kõik teisejärguline tuleb majanduspoliitikas kõrvale jätta, sest majanduskasvus on riigi ainus roll lahendada turutõrkeid (milleks on suurte innovatsiooniriskide maandamine ja rahvusvaheline turundus), mitte aga rikkuda ausat konkurentsi, dubleerides või lausa võttes enda mureks asju, millega ettevõtjad ise väga hästi hakkama saavad.

Nii tuleb majanduspoliitikast välja jätta ettevõtete toetamine digitaliseerimisel, kuna selles pole suurt riski ehk turutõrget. Küll aga peab riik toetama näiteks AI-ga tegelevaid teadusuuringuid ja innovatsioone, mis suurendavad digitaalsete toodete ja teenuste eristumist turul, kuna sedalaadi teaduspõhised uuendused on suure riskiga.

Riik ei pea toetama ettevõtteid rohelistes tehnoloogiates, e-arvete kasutamises, turunduses, koolituses ja nõustamises jms, kuna neiski pole suuri riske. Sellistest kõrvalistest tegevustest loobumine vabastaks riigil sadu ja sadu miljoneid eurosid, mida saaks kasutada teaduspõhise innovatsiooni ja ekspordi toetamiseks.

Kui mõnda valdkonda ongi vaja reguleerida (nt rohetehnoloogiate kasutamist, elektrienergiaga kindlustamist jms), siis tuleb riigil koostada vastavaid seadusi või määrusi, mitte raisata nende valdkondade rahastamisele riigi raha.

Majanduspoliitika plaan vajab uut arutelu

Kokkuvõtvalt öeldes on majanduspoliitika plaani peamisteks puudusteks vähene ambitsioonikus ja fookus ning palju kõrvalisi tegevusi, mis tulenevad vähesest tõenduspõhisusest.

Loodetavasti kutsub majandus- ja infotehnoloogiaminister uuesti kokku töörühma, mis vaatab eeltoodud ettepanekutest lähtudes majanduspoliitika plaani põhjalikult üle ja seab esikohale majanduskasvu kiirendamisel neli kõige tähtsamat eesmärki, milleks on Eesti SKP, ülikoolide teaduse taseme, ülikoolide-ettevõtete teaduspõhiste innovatsioonide ja kasumliku ekspordi senisest palju kiirem kasv.

Teiseks peaks töörühm majanduspoliitikast välja jätma kõik kõrvalise – mis pole turutõrked – ja milles riigi sekkumine ainult rikub ausat konkurentsi ja raiskab riigi raha.

Hea tahtmise korral ei takista meid miski leppida kokku tõenduspõhises, piisavalt ambitsioonikas ja selge fookusega majanduspoliitikas, sellises, mis tekitab paljudes teadlastes ja ettevõtjates kirge ja soovi senisest veelgi rohkem teadusesse, innovatsiooni ja eksporti panustada, et kogu Eesti ja iga inimene saaks palju kiiremini jõukaks.