Teadlased on üks väärtuslikematest rahvuslikest varadest, keda tuleb targalt hoida, toetada ja rakendada, sest tuleviku majandus sõltub teaduspõhisest innovatsioonist.
Eesti üks peaeesmärkidest on tõsta tootlikkust hõivatu kohta 2020. aastaks Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 80 protsendini. Eurostati andmetel oli Eesti 2014. aastal tootlikkuse poolest 71,8 protsendiga Euroopas 25. kohal – ainult Ungari, Horvaatia, Läti, Rumeenia ja Bulgaaria jäid meist taha. Liidritest Luksemburgist, Norrast ja Iirimaast oli meie mahajäämus lausa kahekordne. On selge, et samamoodi jätkates ei täida me Eesti peaeesmärki ja puudujääk tervishoiu, hariduse, kultuuri jt valdkondade rahastamisel ainult suureneb.
Teadus ei toeta innovatsiooni
Tootlikkus sõltub toodete ja teenuste lisandväärtusest ja see omakorda innovatsioonist. Euroopa riikide innovatsiooniindeksis (Summary Innovation Index) oli Eesti 2014. aastal 0,5 punktiga 15. kohal, olles sellega liidritest Šveitsist (0,8), Rootsist (0,7) ja Taanist (0,7) peaaegu kaks korda maas.
Innovatsiooni üksiknäitajates oleme head: teaduspublikatsioonide hulk, kulutused mitte teadus- ja arenduspõhisele innovatsioonile, koostöös osalevate uuenduslike väikeste ja keskmiste ettevõtete osakaal, ELi kaubamärkide ja disainilahenduste hulk, avaliku sektori kulutused teadusele ja innovatsioonile.
Kuid samas on meil väga suur mahajäämus litsentside ja patentide ekspordikäibes (7 punkti; EL keskmine on 100), väljastpoolt ELi pärit doktorantide (19), kaubamärkide (26), patenditaotluste (43) ja doktoriõppe lõpetajate arvus (56) ning teadusele ja arendusele (T&A ) tehtud kulutustes ettevõtluses (64), aga ka innovatiivsete toodete müügis (73), 10 protsendi enimtsiteeritute hulka kuuluvate teadustekstide arvus (77) ja kesk- ja kõrgtehnoloogiliste toodete ekspordis (81).
Kuigi innovatsiooni koondindeksis on aastatel 2008 – 2014 Eesti tulemused tõusnud keskmiselt 2 protsenti aastas (ELis 0,9 protsenti), siis eelmisel aastal langesime selles suurelt, lausa 6,6 protsenti. Eesti nõrkused osutavad selgelt sellele, et meil tehtav teadus ei toeta innovatsiooni ettevõtluses.
Kahes kasvuvaldkonnas on nõrk tippteadus
Microsofti prognoosi «Teadus 2020» kohaselt kasvab teaduspõhine innovatsioon niivõrd võimsalt, et see võtab 2020. aastaks juhtiva koha majandusliku jõukuse loomisel, jättes endast maha viimased 50 aastat valitsenud tehnoloogiapõhise innovatsiooni. See tähendab, et tuleviku teadlased on üks väärtuslikematest rahvuslikest varadest, keda tuleb targalt hoida, toetada ja rakendada.
Akadeemik Jüri Alliku ülevaatest «Progress in Estonian science viewed through bibliometric indicators 2004 – 2014» selgub, et teaduspublikatsioonide tsiteeritavuselt on Eesti teadlased maailmas 0,95 punktiga 16. kohal, jäädes sellega kaks korda maha liidritest Islandist (2,9), Šveitsist (2,4), Taanist (1,99), Hollandist (1,97) ja USAst (1,55). Arvestades Eesti teaduse väga nappi rahastust, tuleb meie teadlasi nii heade tulemuste eest kõvasti tunnustada. Kuid väga suur probleem on selles, et meie tippteadus ja ettevõtlus toimetavad lahus.
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014 – 2020 (TAI 2020) määrab kolm kasvuvaldkonda: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), tervisetehnoloogiad ja -teenused ning ressursikasutus.
Paraku on meil neist ainult teises valdkonnas tugevad tippteadused: 2004 – 2014 ületas teaduspublikatsioonide tsiteeritavus valdkonna keskmist maailmas kliinilises meditsiinis 35,5 protsenti ja molekulaarbioloogias-geneetikas 24 protsenti. Samas olid tsiteeritavuselt allpool keskmist nii arvutiteadus (-14,8 protsenti) kui ka (materjaliteadus -26 protsenti).
Kui aga IKT ja ressursikasutus on meie kasvuvaldkonnad, peame nende aluseks olevates teadustes sisse tooma tippteadlased välismaalt (lisaks arvutiteadlasele Marlon Dumas’le) ja niisamuti ka inseneerias ja matemaatikas, kuna ka neis on teaduspublikatsioonide tsiteeritavus keskmisega võrreldes kesine (-18 ja -16,5 protsenti).
Kui meie ettevõtluse kasvuvaldkonnad ei põhine tippteaduse rakendustel, ei ole meil võimalik innovatsioonis rahvusvaheliselt edukad olla ja seeläbi tootlikkust suurendada. Lihtsalt tehnoloogiapõhine innovatsioon ei taga enam piisavalt tugevat konkurentsieelist. Sama keelt räägib ka Äripäeva edetabeli ettevõtete müügitulude kasvu pidurdumine juba kolmandat aastat järjest.
Teadlasi ja insenere on vähe
Oxfordi ülikooli teadlased prognoosivad, et automatiseerimise tagajärjel kaob järgmise 20 aastaga USAs 47 protsenti töökohtadest. Küllap läheb samamoodi ka Eestis. Töökohade mastaapne polariseerumine tipp- ja lihtoskuste vahel annab konkurentsieelise riikidele, kes on tugevad teaduses ja arenduses.
Ka siin on meil palju arenguruumi, kuna Eurostati 2011. a andmetel oleme T&A ja teadustöötajate osakaalult Euroopas 19. kohal. Soomest, Taanist ja Islandist jääme kaks korda maha.
Eesti 2020 tegevuskavas on planeeritud meede «Teaduse inimressursi arendamine ning inseneride ja tippspetsialistide juurdekasvu tagamine,» kuid paraku pole ei seal ega ka TAI strateegias planeeritud läbimurret teadlaste ja inseneride ega tippspetsialistide arvu suhtes. Need arvulised eesmärgid tuleb kindlasti seada.
Nende täitmisel tuleb esimese sammuna keskenduda loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) erialade kõrgkoolilõpetajate arvu olulisele suurendamisele, sest teaduse ja inseneeria oskused on innovatsioonis ja konkurentsieelise loomisel kriitilise tähtsusega.
Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) andmetel oli 2014. a LTT valdkonna töökohtade osakaal Eestis 7 protsenti, nõudlus nende oskuste järele kasvab aga väga kiiresti. Cedefop prognoosib Euroopas teaduse ja inseneeria töökohade 2015 – 2025 juurdekasvuks 13 protsenti, mis ületab neljakordselt kõigi töökohade kasvu (3 protsenti).
Haridus- ja Teadusministeeriumi aastaanalüüs 2015 toob välja, et LTT õppevaldkondade lõpetajad moodustasid 2014. aastal 24,3 protsenti kõrgharidusõppe lõpetanutest, kuid rõhutab samas, et see pole piisav teadlaste ja tippspetsialistide juurdekasvu tagamiseks. See juurdekasv on samas eelduseks konkurentsivõimelisema ettevõtluskeskkonna loomisele. Kui lisaks teadvustada, et LTT erialadel langeb meil esimesel aastal välja väga suur hulk üliõpilasi (bioteadustes 20, arvutiteadustes 30, tehnikaaladel 33 ja arhitektuuris-ehituses koguni 35 protsenti; EHIS 2013), siis ootab ka LTT erialade lõpetajate hulga suurendamises ees lai tööpõld.
Reaalainetes on tippe vähe
Me kiidame oma põhikoolilõpetajaid heade tulemuste eest PISA testides. Vähemalt kesktasemel olemegi väga head, loodusteadustes maailmas 2. kohal ja matemaatikas 5. kohal. Kuid absoluutses tipus PISA 6. tasemel oleme matemaatikas alles 17. kohal, parimast, Shanghaist kaheksa korda kehvemad ja loodusteadustes 9. kohal olles Singapurist kolm korda kehvemad. Nii et tippude osakaaluga ei ole meil küll põhjust rahul olla.
Reaalainetes peaks meil tippe mitu korda rohkem olema. Sest reaalainete tipud on meie tulevased tippteadlased ja insenerid ning teadupärast käib teaduses ja innovatsioonis konkurents parimatest parimate peade vahel. Arvestades meie nappi rahvaarvu, peame tippude arvu suurendamisele erilist tähelepanu osutama.
Teadupärast sõltuvad õpitulemused ainete huvitavusest. Paraku on meie põhikooliõpilaste huvi matemaatika vastu üsna leige. Ainult veidi üle kolmandiku (38 protsenti) nõustub väitega «Ma tegelen matemaatikaga, sest see meeldib mulle.»
Kuid huvi reaalainete vastu saab suurel määral tõsta. Ses osas on tänuväärne haridus- ja teadusministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Teadusagentuuri ja Inseneride Liidu 2015. a algatatud Teadus- ja tehnoloogiapakt eesmärgiga teha loodus-, tehnoloogia- ja inseneriteaduste valdkonnas oluline arenguhüpe.
Paktiga vabatahtlikult liitunud koolid, huviringid, ülikoolid ja ettevõtted aitavad luua sünergiat hariduse, teaduse ja ettevõtluse vahel, suurendavad huvi reaalainete vastu ning aitavad sedasi ka tulevasi tippteadlasi ette valmistada.
Teeme teaduspõhise innovatsiooni riikliku tähtsusega küsimuseks
Tootlikkust tõstab innovatsioon, mida teevad teadlased ja insenerid, kes kasvavad välja LTT erialadel õppijate seast ja need omakorda võrsuvad koolis reaalainete tippude seast. Lisaks sellele, et meil on vaja palju rohkem tippteadlasi ja insenere, tuleb need innovatsioonis omavahel kokku viia.
Me peame tegema teaduspõhise innovatsiooni riikliku tähtsusega küsimuseks ja lisama selle kasvu eesmärgi Eesti 2020 eesmärkide hulka. Sellest eesmärgist lähtudes peame omavahel siduma hariduse, teaduse ja innovatsiooni eesmärgid ning tegema selgeks, kuidas haridus ja teadus toetavad innovatsiooni ja kuidas see omakorda suurendab tootlikkust.
Sealhulgas peame tegelema tippude arvu olulise kasvatamisega reaalainetes, LTT erialadel, tippteaduses, inseneerias ja innovatsioonis. Kas need kasvud saavad olema kahe või kümnekordsed, selgub täpsemas analüüsis – kriteerium on see, et meil oleks piisav arv tippteadlasi ja insenere, et saaksime saavutada rahvusvahelise läbimurde teaduspõhises innovatsioonis. Ja veel peame julgema täpselt ja suurelt investeerida tippudesse, kes teevad teaduspõhises innovatsioonis omavahel koostööd.