Riigikogu kvaliteedi tõstmisel on esimene murdepunkt see, et valmisnimekirjadesse pannakse asjatundlikud ja eetilised inimesed, ning teine murdepunkt on neile konkurentsivõimelise palga maksmine. Üks ilma teiseta ei toimi.
Ajakirjanik Urmo Soonvald avas oma hiljutises arvamusloos (EPL 5.10) arutelu, milleks aeg oli ammu küps – küsimuse riigikogu kvaliteedist. Arvestades, et riigikogu sai äsja 30-aastaseks, on igati õige aeg peeglisse vaadata ja eneselt küsida, kuidas me küll jõudsime selliste oma ala tippude nagu Ülo Nugise, Uno Mereste, Mati Hindi ja Endel Lippmaa juurest olukorda, kus Eesti inimeste elu üle otsustavad valdavalt vähekompetentsed inimesed. Kuigi ka praegu on riigikogus valdkonna tipptegijaid, nagu dr Hele Everaus, Mihhail Lotman jt, on neid liialt napilt.
Asjatundlikkus teadustasemel
Riigikogu kvaliteet ja seeläbi Eesti riigi käekäik sõltub otseselt sellest, milline on riigikogu liikmete asjatundlikkus ja eetilisus.
Peame endale tunnistama tõsiasja, et meid ümbritsev maailm muutub järjest keerukamaks, teaduspõhistest innovatsioonidest ja tehnoloogiatest tõugatuks, milles ühiskonna ees seisvaid küsimusi ei ole enam võimalik tõhusalt lahendada ilma teaduspõhiste otsusteta. See aga tähendab, et riigikogu liikme asjatundlikkus peab olema selline, mis võimaldab tal juhtida teaduspõhiseid arutelusid.
Sellised asjatundlikud riigikogu liikmed tulevad ülikoolidest, innovaatilistest ettevõtetest ja riigiasutustest. Nad on oma ala parimad nii võimetelt, hariduselt kui ka töökogemuselt. Kui me sellist taset riigikogu liikmetelt ei oota, siis oleme paraku selgelt rahuldunud sellega, et meid juhivad rumalad inimesed. Kuid ärgem siis ka kritiseerigem rumalaid poliitikuid, sest me ise oleme neile sellist madalat taset lubanud.
Seetõttu vaidleksin vastu ütlusele, et riigikogu on või peaks olema rahva nägu ja ühiskonna läbilõige. Ennekõike on praegune riigikogu läbilõige erakondade eelistustest – keda erakonnad soovivad näha valimisnimekirjade eesotsas. Valida saab ikkagi vaid neid, kes on valikuks välja pandud. Seega pole ime, et valimiste eel võib sageli kuulda, et oma hääle andmisest loobutakse, sest pole kedagi valida.
Eetilisus valijate heaks
Riigikogu liikme tasu kohta tõstatud küsimus on kindlasti oluline, kuid muutus ei alga palga tõstmisest, ehkki see on oluline kohe teisena. Ennekõike algab muutus professionaalsetest ja eetilistest poliitikutest koosnevatest valimisnimekirjadest. Ja alles seejärel saame palgaprobleemi lahendada.
Valijate nimel eetiliselt käitumine saab alguse lastetoast, samuti elutarkusest, kuid kindlasti ka erakonna juhi eeskujust. Kui erakonna juht väärtustab sõnades ja järgib tegudes heasoovlikkust, õiglust, ausust ja ärieliidist sõltumatust, suurendab see erakonna liikmete eetilisuse tahet.
Riigikogu liikme palga küsimuse puhul tuleb mõista, et 30 aastat tagasi tulime ühiskonnast, kus olime peaaegu kõik ühtviisi vaesed, ja seega oli igati mõistetav, et riigikogu liikme töö põhines peamiselt aatel ja visioonil vabast läänelikust riigist. Ja siiani kostab tihti, et poliitikud on riigikogus oma missioonitundest ja neile ei sobigi kõrget palka maksta, sest see riivaks teravalt inimeste õiglustunnet. Selline mõtteviis on vigane.
Nüüd elame läbinisti turumajanduses, kus raha tahes-tahtmata loeb. Pole ju loogiline, et asjatundlik inimene läheks madalale riigikogu palgale, kui ta saab palju parema palga erasektoris, olgu Eestis või välismaal. Pangem tähele, et räägime justkui ühest suust „talendijahist“, kus asjatundlikke ja andekaid inimesi otsitakse tikutulega taga ja tasustatakse heldelt.
Meiegi palk tõuseks
Tõde õiglustunde kohta on see, et kõrge palk ei riiva kellegi õiglustunnet, kui see päriselt õiglane on. Seega teeksime endale karuteene, kui silmakirjalikult etendaksime madala palga asjus solidaarsust. Mõelgem sellele, et meie kõigi palk tõuseks pikas perspektiivis seda rohkem, mida asjatundlikumad ja eetilisemad inimesed on riigikogus, sest nende otsused suurendavad meie kõigi jõukust ja turvalisust.
Riigi vaates ei peaks küsimus olema ühes või teises arvus, vaid pigem põhimõttes ja mehhanismides. Arvestades suuri nõudmisi riigikogu liikme asjatundlikkusele ja eetilisusele, tema töö keerukust ja väga suurt vastutust, võiks riigikogu liikme palk olla samas suurusjärgus ettevõtte juhi põhipalgaga. Sellisel juhul oleks 6000 eurot, mida Soonvald välja pakub, liiga madal, sest nt börsiettevõtte juhi põhipalga mediaan oli 2021. aastal 11 000 eurot. Olgu igaks juhuks lisatud, et ettevõtete juhi kogupalk on mitu korda kõrgem tänu lisanduvale tulemustasule.
Riigikogu liikme palgataseme sidumine parimate ettevõtete palgatasemega oleks ka selles mõttes igati õiglane, et poliitikute otsustest oleneb otseselt, kui hästi läheb meie ettevõtlusel ning kui palju teenivad juhid ja töötajad. Ehk sellisest lahendusest võidaksid kõik. Sedavõrd kõrgele palgatasemele ei saa minna üleöö, selleni peaks liikuma sammhaaval, alustades nt 6000 eurost, ja kahe koosseisuga saavutama kokkulepitud kõrge taseme.
Muutuse käivitab valmisnimekiri
Kui riigikogu liikme palk on mõtlemapanevalt kõrge, ei sobi valmisnimekirja panna ning eeldatavasti ka ei panda asjatundmatuid ja mitte kuigi eetilisi inimesi. Erasektoris näeme pidevalt, et kui ettevõte pakub konkurentsivõimelist palka, siis sinna kandideerivadki parimad. Ehkki kõrvalekaldumisi juhtub, paraneb see ajapikku ja loob uue, vastutustundliku suhtumise kandidaatide nimekirjade koostamisse.
Kui erakonnad ütlevad selgelt, et nad seavad asjatundlikkuse ja eetilisuse esikohale, motiveerib see ka värskeid tulijaid, sest nad näevad, et valituks saades ümbritsevad neid teised parimad ehk nad lähevad heasse seltskonda. Teadupärast on nii, et parimad tahavad töötada parimate seas. Vastasel juhul oleks iga uus tulija niisama nõrk, nagu on praegune enamik.
Hea näide on siin sport. Kui esimese liiga meeskond tahab jõuda kõrgliigasse, peab ta esimese asjana sisse tooma kõrgliigamängijad, kes täidavad suurepäraselt oma rolli ning peale selle kompenseerivad nõrgemate puudujääke ja innustavad neid. Kuid kõrgliigamängija tuleb ainult juhul, kui ta näeb, et tuleb ka teisi väga häid ning et meeskonna eesmärk on kõrgliigasse jõuda ja seal mitte ainult olla, vaid võita.
Kahtlemata on Eestil olemas kõik võimalused jõuda Rootsi, Šveitsi või Singapuri liigasse, kui riigikogu koosneks parimatest inimestest. Esimene murdepunkt sellel teel on see, et valmisnimekirjadesse pannakse asjatundlikud ja eetilised inimesed, ning teine murdepunkt on neile konkurentsivõimelise palga maksmine. Üks ilma teiseta ei toimi.