Eesti ettevõtete kasumlikkus pole kasvanud juba viimased kümme aastat, mistõttu me oleme vaesuse lõksus. Erakond Parempoolsed on veendunud, et vaesusest väljumiseks peame õppima innovatsiooni maailma parimatelt.
Edu saadab neid, kes õpivad parimatelt. Taasiseseisvunud Eesti tegi seda usinalt ja avas majanduse väliskapitalile, tuues jõudsalt sisse uusi tehnoloogiaid, inimkapitali ja finantsinvesteeringuid, ning nii kasvas majandus suhteliselt kiires tempos kuni 2007. aastani ja me liikusime hoogsalt järele riikidele, kellesarnased tahtsime olla.
Kuid siis järgnes kukkumine ja alates 2010. aastast on Eesti majanduskasv oluliselt aeglustunud ning võrdluses jõukate ja edukate väikeriikidega, nagu Iirimaa, Singapur ja Iisrael, on meie majandus praktiliselt paigal püsinud. Nimetatud kolm riiki on paari põlvkonnaga välja tulnud suurest vaesusest ja Eestil on neilt palju õppida.
Vaatamata varasemale kiirele kasvule on Eesti ikka liialt vaene, olles Maailmapanga andmeil 2021. aastal 27 962-dollarise nominaalse sisemajanduse kogutoodanguga (SKT) elaniku kohta maailmas alles 42. kohal. Eesti tootlikkus on Euroopa Liidu keskmisest vaid 86,6 protsenti. Eesti vaesuse üheks oluliseks põhjuseks on Eesti ettevõtete vähene kasumlikkus, mis pole viimase kümne aasta jooksul kasvanud, kuna ettevõtete müügitulu ärirentaablus oli 2011. aastal 6,63 ja 2020. aastal 6,76 protsenti. Seega pole Eesti majandusedust juba ammu enam põhjust rääkida.
Samas on Iirimaa, Singapur ja Iisrael tõusnud innovatsiooniliidrite hulka. Nende majanduskasv põhineb teaduspõhisel innovatsioonil, mille keskmes on tugev teadus- ja arendustegevus. Teaduspõhine innovatsioon on palju uudsem ja kasulikum ning annab palju suurema mastaabi ja kasumlikkuse võrreldes Eestis valitseva kapitali akumulatsiooniga (inimkapitali, tehnoloogia ja finantsinvesteeringutega). Kui Eesti on teaduspõhises innovatsioonis nõrk, ei jõua me jõukatele riikidele kunagi järele. See tähendab, et praegu riigijuhtimisel valitsev vaesuse ümberjagamine peab otsustavalt asenduma jõukuse sihipärase kasvatamisega, ja see eeldab tugevat arengut teaduspõhises innovatsioonis.
Jõukaks saanud riigid on teinud teaduse- ja arendustegevuse rahastamisel õigeid otsuseid. Selle tulemusel on 2022. aastal ARWU 100 parima ülikooli seas Iisraelist kolm ülikooli, Singapurist kaks ja 200 parima seas oli Iirimaalt üks ülikool, kuid Tartu Ülikool on 501–600 seas. Lisaks on neil kolmel riigil suhteliselt madalad maksud, mis tõendab, et jõukuse kasv ei nõua kõrgemate maksude kehtestamist. Seega ei ole Eestis paljuräägitud maksude tõstmise vajadus tegelikult kuidagi põhjendatud. Kui Eesti maksude ja SKT suhe on 34,5 protsenti, siis Iisraelis on see 29,7 protsenti, Iirimaal 20,2 protsenti ja Singapuris 12,8 protsenti. See tähendab, et väikeriigid suudavad teha maailmatasemel teadust ja innovatsiooni, ja seda kõike suhteliselt madalate maksudega. Seega on hea tahtmise korral ainult aja küsimus, millal ka Eesti ülikoolid ja ettevõtted tõusevad maailma tippude hulka.
Seda, et Eesti teaduspotentsiaal on vaatamata kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse püsivale alarahastusele väga hea, kinnitab Eesti mitme teadusvaldkonna (molekulaarbioloogia ja geneetika, immunoloogia, neuro- ja käitumisteadused, bioloogia ja biokeemia) tsiteeritavus, mis on maailma absoluutses tipus. Paraku pole Eesti tippteadus toonud kaasa piisaval määral innovatsiooni ja seetõttu on Eesti WIPO innovatsiooniindeksis tagasihoidlikul 18. kohal. Et tulla pikaajalisest majandusseisakust välja, tuleks riigil teha teadus- ja arendustegevuse ja kõrghariduse juhtimisel ja rahastamisel praegusest palju paremini kuut asja.
Esiteks peab riik rahastama teadus- ja arendustegevust palju suurema osakaaluga seni, kuni ettevõtted saavad innovatsiooniinvesteeringutes jalad alla. Just nii on tegutsenud maailmas kiiresti jõukust kasvatanud riikide valitsused. Seejuures on väga oluline, et riigipoolne rahastamine on nõudlik ja hoogustab ettevõtete investeeringute kasvu teadus- ja arendustegevusse.
Eesti riigi ja ettevõtete teadus- ja arendustegevuse rahastamine peab olema vähemalt kolm protsenti SKTst. Paraku on 2023. aasta riigieelarves selleks planeeritud ainult üks protsenti SKTst. Kuid sidudes ettevõtluse toetamisel riigi kulutused teaduspõhise innovatsiooniga, saab juba 2024. aastal tõsta riigi teadus- ja arendustegevuse kulutusi 1,8 protsentidele SKTst (727 miljonile eurole) ning innustada ettevõtteteid investeerima teadus- ja arendustegevusse 1,2 protsenti SKTst (485 miljonit eurot), mis on kokku kolm protsenti SKTst ehk 1,2 miljardit eurot. Seega pole küsimus riigi rahaliste vahendite vähesuses, vaid lihtsalt riigi vahendite raiskamises, hoolimata sellest, mis on kulutuste mõju ja kas riigi kulutused tegelikult ka Eesti elanike elu paremaks teevad.
Teiseks, kuna kõrghariduse kvaliteedist sõltub teaduskvaliteet ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate arv, on oluline ületada väga suur mahajäämus kõrghariduse rahastuses. Jõukates riikides on kõrghariduse rahastus 1,2–2,5 protsenti SKTst, mistõttu teadus- ja arendusnõukogu ettepanek tõsta see Eestis 1,5 protsendile SKTst on igati põhjendatud.
Kui 2023. aasta riigieelarves on riigi kulutused kõrgharidusele ainult 0,68 protsenti SKTst, siis 2024. aastal on võimalik jõuda kõrghariduse rahastamisel 1,5 protsendini SKTst nii, et riik rahastab 1,2 protsenti, üliõpilased 0,16 ja erasektor 0,14 protsenti SKTst, mis on ühtekokku 606 miljonit eurot. Riigi rahastuse tõstmiseks on piisavad võimalused, kuna praegu kavandatud hariduskuludest saab paljud (rahvusvahelise konkurentsivõime ja täiskasvanuhariduse arendamise, õppe seostamise tööturu vajadustega ja võrdsete võimaluste tagamise) väga hästi siduda kõrghariduse arendamisega. See teeb kokku 202 miljonit eurot, millest saab suure osa panna teenima kõrghariduse arengut. Lisaks saab osa hariduskuludest (haridusvõrgu korrastamist jms) riik vähendada ja kaasata vajadusel selles erasektorit.
Kolmandaks peab riik ütlema selgelt välja, et Eesti ülikoolide õppe ja teaduse kvaliteet peab ambitsioonikalt kasvama, et jõuda maailma parimate ülikoolide tasemele. See tähendab, et ülikoolide lõpetajad ja töötajad saavad Nobeli preemiaid ja Fieldsi medaleid, teadlased on kõrgelt tsiteeritud, artikleid avaldatakse ajakirjades Nature ja Science, sotsiaalteaduste artiklid on kõrge kvaliteediga ja ülikool on tõhus. See pole ulme, nagu mitmed väikeriigid seda tõendavad.
Neljandaks peab riik seadma eesmärgiks suurendada STEM-erialade (loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika) bakalaureuseõppe lõpetajate osakaalu praeguselt 27,5 protsendilt 2027. aastaks 30 protsendile. Kuigi Eesti on siin juba praegu esirinnas, siis näiteks Saksamaal on STEM-erialade lõpetajate osakaal 35 protsenti. Seejuures tuleb STEM- ja ka teiste erialade õppesse lisada liidrioskuste õpe, kuna ilma tugeva liidrioskuseta pole innovatsioonis ja ettevõtluses võimalik edu saavutada.
Viiendaks peab riik aitama suurendada globaalsete ettevõtete arenduskeskuste arvu Eestis, kuna neil on väga oluline roll teaduspõhiste innovatsioonide mastaabi ja kasumlikkuse tõstmisel ja ekspordi kasvatamisel. Selles läbimurde saavutamine eeldab omakorda teadlaste, tehnoloogide, inseneride jt kõrge kvalifikatsiooniga töötajate sissetoomist praegusest oluliselt suuremal arvul. Seetõttu peaks igal aastal Eestisse tulema 10 000 – 20 000 väga head töötajat.
Kuuendaks peab riik seadma teaduspõhiste innovatsioonide rahastamisele ambitsioonikad kasumlikkuse ja käibekasvu eesmärgid. Riik peaks rahastama ainult selliseid rakendusuuringute ja eksperimentaalarenduste projekte, milles ülikoolid ja ettevõtted teevad väga head rahvusvahelist koostööd ja mille lisandväärtus on kahe kuni kolme aasta pärast töötaja kohta vähemalt 20 protsenti ja müügitulu kasv töötaja kohta on vähemalt 10–20 protsenti, sõltuvalt ettevõtte suurusest. Eesti ettevõtted ongi juba saavutanud siin Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega koostöös päris häid tulemusi ja nüüd tuleks selliste innovatsioonide osakaalu ja mastaapi oluliselt suurendada.
Nende kuue võtmetegevuse tõhusal ja järjepideval elluviimisel võiks Eesti tööjõu tootlikkus elaniku kohta tõusta praeguselt 86,6 protsendilt ELi keskmisest[ii] 2030. aastaks sajale protsendile ja 2035. aastaks 120 protsendile.
On selge, et ilma maailmatasemel teaduspõhise innovatsioonita ei ole tänases maailmas võimalik saavutada olulist jõukuse kasvu. Läbimurre teaduspõhises innovatsioonis tõstab ülikoolide taset ja ettevõtete konkurentsivõimet ja eksporti. Selle tulemusel suureneb iga Eesti elaniku sissetulek ja kogu riigi jõukus. Tänu ühise jõukuse kasvule saab riik piisavalt rahastada ka seni alarahastatud tervishoidu, rahvus- ja kõrgkultuuri ning siseturvalisust. Ühtlasi on võimalik maksta ka avalikus teenistuses konkurentsivõimelist palka, et saada sinna juurde väga vajalikku parimat kompetentsi.
[i] Valk, A., Silm, G., & Tiitsaar, K. (25.04.2022). Ülevaade. Kõrghariduse rahastuskriis jätab palju noori ülikooli ukse taha. ERR. https://www.err.ee/1608575377/ulevaade-korghariduse-rahastuskriis-jatab-palju-noori-ulikooli-ukse-taha
[ii] Eurostat (2022). Labour productivity per person employed and hour worked (EU27_2020=100). European Commission. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tesem160/default le?lang=en